Nutt ja hala, sama jama, sama rada

Hommikul kell 6:30 äratus ja tööle minek. Tööl oli kudagi hea olla ja tuju oli ka normis. Eilsele mõtlesin, et ahh, taas selline emo hetg nagu ikka vahel ikka tuleb, või miskit nohh, ma ei teagi, nõrkuse ja hoolitsuse ja mis iganes vajadu ( vanurite värk). teel koju sain ühe kõne, mis pani veits tuju langema, ja koju jõudes lugedes mulle msn-i jäetud teksti oli täielik krahhhh. Kottt peas, täielik depre, pisarad ja möllud värgid. Nii sitta tuju pole mul olnud pikka aega, ehk viimane oli siis see kui kiina maha jättis. Nüüd on ikka suht cräp. Kõnnin serva peal, ikka totaalselt serva peal.
See jutt, et blogis saba kirjutada nii et blogi ei räägi vastu on vale. Ikka ma saan kommentaare ja teravusi mingi asja kohta mis kirjutasin ja nüüd on selline tunne, et tõesti lõpetada lõplikult selle asja pidamine. Või nohh üldse kõik jätta.
Eks näis mis homme toob, kui toob. Praegu on elu pask olla. Üksi oma toas kuulan Eddye Vadderit. Maailma naba ei tahaks ka olla, ohvrit ka ei mängi. ma ei tea. üks vanem luuletus tuli ikka meelde ja seda kirjutades mõtlesin ma umbes samale hetgele mis praegu on, peaaegu sama, kuid mitte täpselt.

Ruumi pole siin kahele
järjekorras ei lasta vahele
mida minust te tahate
hoian kõik endale

miks tahad must teada
miks raiskad oma aega
miks näed sa vaeva
kui varsti ütled headaega

Pole mõtet pühendada, pole mõtet hoolida
seda rohkem sa haiget saad
pole mõtet lohutada, ega lootust süstida
seda rohkem ka tema haiget saab



Bye