22 saanud vanus, teiste eludel olen jalus

Vanadus peksab kõvera kadakakepiga vastu küüru ja maailma rakus muutub õlgadel suuremaks. Kuigi olen vanemaks saanud, siiski kuidagi kehv on olla, eelkõige mis eile tuju kehvaks tegi oli see et üks inimene, kes on mulle väga oluline, ei vaatand eile mulle pm. otsagi ja tere polnud mõtet üldse loota. Kui jätta isekus kõrvale, siis on mul heameel, sest ta paistis õnnelik olevat, ja loodan, et on kaa. Siis sai mulle selgeks, et ehk ma tõesti olin segav faktor ja hea asemel tegin halba, ehk poleks pidanud üldse ennast kellegi ellu toppima ja kui üldse tahad head siis, ega see ei pruugi nii välja paista, sest inimesed ei väljenda oma tundeid alatai ausalt ja teatud sündmused ja emotsioonid võivad neid tundeid ja asju moonutada ja lõpuks ei saadagi aru mida tahetakse ja mis on hea mis halb, samas ei pruukind ka mina kõike teada ja võisin vabseeeee valesti asjadest aru saada. Aga mis seal enam, olnud mis on olnud ja nüüd ehk on kõik korras, sest platsi kõige räpasem mängija sai punase kaardi ja eluaegse võistluskeelu ( issand kui kujundlik ma nüüd olin ) Ja kokkuvõttes see ainsana mu päeva varjutabki, sest süütunne on koguaeg, hull kartus, et olen midagi valesti jõhkralt teinud, nii ühele poolele ja ka teisele poolele, kui ega ma ka mingi täiuslik pole ja tollel hetgel oli asi nii ja nii ta tundus ja nii ta ka ehk oli. Nüüd olen targem ja proovin mitte teiste ellu või nohh kas ellu, igatahes ei hakka abistama ja pühendama ennast, sest lõpus võib kõik veelhullemaks minna, seega peab eemale hoidma, muidugi kui abi palutakse siis ikka peaks. Pensionäri mured :D
Eile mõtlesin ka sitalillede peale, kuna nägin kabiantsu ja raiki ja raksi, ehk vana pandet. Mõtlesin, et võik, kuna asjad tunduvad korras olevat ja teatud osapoolte suhted ka korras, mis on kõigetähtsam, aga kuna ma selle asja pikalt saatsin ükskord, siis ma ei söenda enam küsida, vähemalt mitte praegu. Päev otsa kummitab see luugu``veri, muld ja pisarad`` aga see selleks. Ühesõnaga soovin teile siiralt edu, kas siis koos või individuaalselt.

Mingi jutt oli veel hmmm aaa ma tunnnen viimasel ajal üldse ennast igalpool imelikult. tõrjutuna või nohh mitte aksepteerituna, Pärnus on ka kuidagi imelik olla, ngui ei võeta omaks või ma ka ei tea, aga mis teha. Oma kodust pole mõtet rääkida, siin on asjad nagu alati on olnud. Aga kogu selle pasa keskel on ka midagi head. Tüdruk on hea ja eddyga rääkisin ja sain usa asjadest teada ja värki, et see andis mulle uut innustust ja värki juurde. aga olge tublid ja jumal armastab teid, ning tal on teie kõigi jaoks üks plaan ;)